Birk Rohelend "Alexander ja Belle"

Nõuks sai võetud läbi lugeda Rohelennu viimane lugemata teos, mis on valminud Tartu Kõrgema Kunstikooli lõputööna. Raamat muidu ammu ostetud ja see ootas kaua, kaua-kaua, aknalaual oma lugemisjärge, aga ju ma siis pelgasin algselt veidi, sest tegemist ballaadiga. Ja kuna minu ballaadi lugemise kogemus just kuigi suur ei ole, kartsin, et see võib osutuda raamatuks, mis jääb venima ja venima ja venima... Tegelikult ei olnud nii, tegemist on sügavalt romantilise, ennastohverdavalt romantilise teosega suurest armastusest ja surmast. Lugulaul noorest ja imekaunist kuningannast Alexandrast, kelle vana kuningas Augustus on naiseks võtnud, et too riiki valitsema jätta ja ise võõraid maid avastama minna. Alexandra aga peidab oma hinges saladust. Ühel päeval ilmub Kuldsesse Linna kuninga noorem vend Quido koos saatjaskonnaga, kuhu kuulub ka ilus Belle. Alexandra armub Belle'isse ja hakkab talle saatma kingitusi ja kirjutama kirju, esialgu neid lauasahtlisse peites. Kuningriik on aga laostumas, vohab nälg ja põud ning rahvas on muutunud vihaseks, ja eriti oma 20-aastase ilusa süsijuukselise ning sinisilmse kuninganna peale, kelle armastus rahvast ärritab ning kes seepärast kividega surnuks loobitud saab. Tema saladus aga peitus selles, et tegelikult oli kaunis, tugevate kätega, elevandiluustki valgema nahaga kuninganna kuningas. Mees. Alexander. Legendi järgi ratsustas Belle ühel hommikul valge ratsuga kivilinna, valgetesse juustesse sätitud valge roos ja linn oli Saatuse poolt hukule määratud. Juhin tähelepanu ka raamatu kaunile kujundusele ja rohketele illustratsioonidele kaante vahel. Kaaned on arvatavasti kuldse läikega kaetud ajendatuna raamatus tegevuspaigaks olevast Kuldsest Linnast. Ilus raamat - nii seest kui väljas.

Birk Rohelend "Alexander ja Belle"