Jean-Paul Sartre "Iiveldus"

Taaskord raamat, mida ei lugenud esimest korda, aga eksistentsialistid on ju mu lemmikud! Sartre jääb minu silmis muidugi Camus'le alla, mis sest, et tema Camus'd palju mõjutanud on, kuid lugeda on teda ikka hea. Teos on kirjutatud päevikuvormis. Päevikusse kirjutab ajaloolane Antoine Roquentin, kes on hakanud tundma end halvasti, imelikult. Kirjutama hakkab ta, et asjadest selgemini aru saada. Mees on end sisse seadnud Prantsusmaal Bouville linnas, et kirjutada ajaloouurimust poliitikategelasest markii de Rolleboni'st. Teda on aga hakanud painama kummaline iiveldustunne tema igapäevastes tegemistes ning ta ei oska sellest kuidagi vabaneda. Mõnda aega on tema varjupaigaks kohvik Raudteelaste Kohtumispaik, mille perenaise Francoise'ga ta vahel voodikogemusi jagab, kuid kui iiveldus kord teda ka seal tabab, mõjub see veel kordades tugevamini. Ainus, mis meest raamatu lõpuni rahustama tundub jäävat, on vanast grammofonist tulev džässlugu "Some of these days". Hr. Roquentin on terve teose vältel eksistentsiaalsetel eneseotsingutel. Eriline sündmustik teosel puudub, pigem saab lugeja teada, kuidas suhtub peategelane oma peegelpilti, sinistesse teksapükstesse, teistesse inimestesse jne. Erinevatel perioodidel leiab Roquentin oma eksistentsile erinevaid põhjendusi, pikka aega ta arvab, et markii de Rollebon on tema eksistentsi ainus põhjendus, seda hetkeni, mil ta ei suuda enam temaga tegeleda. Siis saab tema eksistentsi põhjenduseks noorpõlvearmastuse Anny'ga kohtumine, kes oli lubanud Antoine'ga kohtuda kui ta Prantsusmaale satub. Kohtumispäeval avastavad mõlemad, Anny ja Antoine, kui muutunud kumbki on, kuid see fakt ei vähenda nende armastust, aga teisalt ei mõjuta see ka teadmist, et nemad kaks kunagi kokku võiksid/saaksid jääda. Teose lõpus mõistab Antoine, et on terve elu endale valetanud, et tema elu ongi üks kaotatud mäng, seiklusi ega täiuslikke hetki pole olemas ning ta teab, et iiveldus teda ei jäta... Viimasena lahkub ta Bouville'st. Minu jaoks räägib raamat sellest, kui üksi on indiviid elu ja surma, eksistentsi ees ja kui kurb see üksiolek võib olla. Muidugi ei pea see olema kurb, kui võtad vastutuse ja oled vaba, kuid kes on see, kes julgeb võtta vastutuse? Kas Antoine Raquentin?...

Jean-Paul Sartre "La nausée"