Oscar Wilde "Dorian Gray portree"

Raamat räägib noorest ja väga ilusast, ilmsüüta noormehest Dorian Gray'st, kelle avastab kunstnik Basil Hallward. Dorianist saab Basilile muusa ning ta maalib temast portree, kuhu sutsab sisse ka oma hinge. Ootamatult segab teda maalimisel tema sõber lord Henry Wotton, kelle tutvustamisest Dorianile ei ole Basil kuigi vaimustuses, ta aimab, et lordi kummalised ja kummastavad ideed ja maailmavaated võivad mõjutada tema armast Doriani. Juba selsamal nende tutvumispäeval paneb Henry Doriani elus üle kõige väärtustama noorust ja ilu. Kui Doriani, kes varemini sellistele asjadele eriti mõelnud ei ole, silmad avanevad estetismile ja kunsti ülimale hindamisele, vannub ta nii siira väega, et annaks ennem oma hinge, kui kaotaks oma nooruse. Selles mängib oma osa ka Basil, kes peale Dorianiga tutvumist tema ilu taevani ülistanud oli, tõstes sellega Doriani enesekindluse liiga kõrgele. Dorian on oma uue sõbra Henry üle väga rõõmus ning vaimustub üha enam veidratest ideedest, mida too talle peale surub. Lord aga võtab Doriani kui mingit omalaadset katsetust, ta süvendab oma amoraalseid ja kohati kahtlase väärtusega ideid Dorianisse ning jälgib seejärel hoolega, kuidas tolle käitumine ja olemus muutuvad. Tänu oma imelisele ja nooruslikule välimusele on Dorianil lihtne alati hakkama saada, talle andestatakse tema vastutusvõimetus kergelt. Tema kohutusteta ja kerglane elu viib ta tihti kahtlastesse äärelinnaurgastesse ning ühel ööl mööda neid aguleid hulkudes astub ta sisse mingisugusesse räpasesse teatrisse, ei tea ta isegi, miks. Üllataval kombel aga armub ta teatri naisnäitlejasse, Shakespeare'i Julia osatäitjasse Sibyl Vane'i, kes tema tunnetele samaga vastab. Ühel õhtul, kui ta ka Henry ja Basil'i räpasesse teatrisse Sibyl'i meisterlikku näitlemisoskust vaatama kutsub, esineb tüdruk aga sõnuseletamatult halvasti ja andetult. Dorian on sellest nii nördinud ja häbistatud, et katkestab oma kihluse, mille nad vahepeal sõlmida olid jõudnud, Sibyl'iga, ning ütleb neiule, et ei taha teda enam iialgi näha. Sellest järeldub, et Dorian ei armastanud mitte tüdrukut ennast, vaid tema näitlemisoskust, kunsti temas. Järgmisel hommikul avastab Dorian, et maalile on ilmunud julm ilme, mis utsitab teda kahetsusele ning nüüd on noormehel on kindel plaan minna Sibyl'i juurde vabandama ning teada andma, et kihlus jätkub. Vahetult enne minekut tuleb Dorianile külla aga Henry, kes teatab Sibyl'i enesetapust. Henry aga sisendab Dorianile, et sellest pole midagi hullu. Doriani järgnevad eluaastad mööduvad erinevates ühiskonnakihtides naudingute, lõbustuste ja pahede keskel. Endised sõbrad ei taha teda enam tunda, on teada kõlakad, et too olevat oma hinge kuradile müünud jms. Kõik, kellega Dorian pikemalt kokku juhtub, langevad ühiskonnatrepiastmeil. Dorian ise on oma kuritegudest siiras vaimustuses, tal on huvitav jälgia, kuidas iga pahateoga maal üha jõledamaks muutub, ta satub sährdusest tegevusest eufooriasse. Küüniline Henry püsib tema kõrval aga kõik need aastad. Kui ükspäev ilmub Basil temalt aru pärima, mis jutud need temast liiguvad ning nõudma Dorianilt nende eitamist, viib ta Doriani hullumeelsesse hüsteeriasse, mida pole kuigi raske teha, ning viib Doriani nii kaugele, et too näitab talle kunstniku enda loodud maali. Basil on minestuse äärel ning kutsub Doriani endaga koos tema hinge eest palvetama, kuid Dorian vihastub ning tapab Basili. Manipuleerides vana keemikust kontakti saab ta laibast hõlpsasti lahti. Hiljem ühes sadamakõrtsis aega raisates tekib tal intsident Sibyl'i venna James'iga, kes on Doriani kogu elu otsinud plaanitsedes oma õe surma eest kätte maksta. Dorian pääseb James'i kuuli eest vabandusega, et Sibyl suri 18 aastat tagasi, aga Dorian näeb ise välja kui 18-aastane. James laseb ta minema, kuid hiljem aitavad kõrtsi lõbutüdrukud tal mõista, et ta poleks pidanud seda tegema. Kadunud Sibyl'i vend aga ei jäta Doriani jahtimist ning ühel päeval linnast väljas, jahiretkel olles, tapetakse James metsas metslooma pähe. Pärast juhtunut üritab Dorian oma hinge puhtamaks pesta viibides mõnda aega maal ning "päästes" seal ühe tüdruku (tüdruku ja Doriani vahel olid tekkinud tunded ning Dorian jättis ta maha, sisendades endale, et nii on tüdrukule parem, kui ta teda linnameluga ei hävita). Sellise teo tõttu loodab ta koju naasedes leida portree helgemana, kuid suur on tema pettumus, kui portreele on lisandunud veel õelam ilme. Dorian vihastub ning väljendab oma agressiooni püüdes noaga maali lõhkuda. Sellega tõstab ta aga noa hoopis iseenda vastu ning sureb. Leides raamatukogust vana ja inetu moondunud laiba ilusa noormehe maali kõrvalt maast, tunnevad teenijad Doriani ära vaid tema sõrmuse järgi. Muidugi paneb ka mind imestama Wilde'i vastuolu iseendaga selle raamatu kirjutamisel, samas on see ainuke asi, milles tunnen end sarnanevat Wilde'iga. Estetismi mitte silmas pidades. Hea moraal, aga minu jaoks liiga võõras temaatika. Ei kuulu minu lemmikmaailmakirjandusteoste hulka, pealegi ei usu ma eneseimetlejast kirjaniku ülemääraselt hinnatud kümnete ja kümnete tsitaatide tõesusesse. Kõigele lisaks oli mul Dorianist kogu raamatu vältel kahju, ei omista ma talle süüd tema elu või surma pärast.

Oscar Wilde "The Picture of Dorian Gray"