Johann Wolfgang Goethe "Noore Wertheri kannatused"

Ma mäletan kui paar aastat tagasi seda raamatut lugesin. Tollal jättis see endast täiesti õudse mulje: üks lõputu ving ja suutmatus edasi liikuda; Wertherist jäi minu silmis mulje kui mingist kurvameelsest kähmakast. Ilmselt ei mõistnud ma siis melanhoolse inimloomuse sügavamat sisu. Romaan on kirjutatud kirivormis, nimelt koosneb see Wertheri (haritud ja tundlik unistaja) kirjadest sõbrale Wilhelmile, kellest lugeja kogu teose vältel midagi teada ei saa. Sündmustik algab Wertheri kolimisega idüllilisse maakohta, kus kohalik loodus noorhärrat maalitöödega alustama inspireerib. Werther saab hästi läbi kohalike inimestega (eriti lastega), tänu millele kutsutakse ta tantsupeole. Enne saabumist hoiatatakse teda, et kohates peol neidu nimega Lotte, ei või ta lubada endale armumist, sest too on juba kihlatud tubli meesterahva Albertiga. Lotte on imeilus tüdruk, kelle ema varajane lahkumine on kohustanud teda hoolitsema oma kuue väiksema venna-õe eest. Sellega saab neiu muidugi tublisti hakkama; väiksed armastavad teda väga. Hoolimata korduvatest hoiatustest armub Werther ballil Lottega tantsides ning see saab tema hukatuse alguseks. Noormees hakkab sagedasti Lottet külastamas käima ning tema armastus tüdruku vastu aina kasvab ning ei külastused ega ka armastus lakka siiski, kui hea Albert pikalt reisilt tagasi koju saabub. Mõne aja pärast, kui Werther taipab, kuidas ta end selle "suhtega" piinab, otsustab ta pageda linna, mis asub maakülakesest kaugel. Sealgi ei leia ta otsistud rahu, Lotte ja igatsus piinavad tema hinge ning paramatult tuleb tal tagasi pöörduda. Naasedes on Albert ja Lotte juba abiellunud, mistõttu Wertheri masendus süveneb veelgi. Nähes Wertheri kannatusi palub Lotte Wertheril nende pere enam mitte enne jõuluõhtut külastada, arvates end sellega talle head tegevat. Werther seda aga ei suuda ning ühel õhtul Lotte juures olles loeb ta Lottele ette Ossiani laulude tõlkeid, mille sisu liigutab ja vapustab neid mõlemaid sedavõrd, et mõlemad pisaraisse puhkevad. Liigutatus allutab teed kirele ning kaks armunut ei pane vastu teineteise suudlustele, pärast mida Lotte muidugi end kiiresti enda tuppa lukustab ning sealt enam ei välju. Ta ei saa oma mõtete vastu, mis karjuvalt kinnitavad kirglikku armastust Wertheri vastu, kuid ta teeb kõik, et sellised mõtted eemal hoida, tahtes olla truu Albertile. Werther mõistab, et nii ei või nende kolme elu jääda ning tapab end. Ma arvan tegelikult, et Wertheri depressioon ja süvenev teadmine, et Lotte iial tema omaks ei saa, kallutas tema hinge seisundit hoopis hullumeelsusele ning minu isiklik arvamus saigi, et Werther oli raamatu lõpuks vaimselt haige monomaan. Igatahes ei arva ma pärast teistkordset lugemist Wertherist nii nagu varem, ma ei arva isegi, et ta midagi teisiti oleks võinud/saanud teha.

Johann Wolfgang Goethe "Die Leiden des jungen Werther"