Thursday, June 16, 2011

Albert Camus "Caligula"

Nooruke Rooma imeraator, lahke prints, Caligula, mõistab peale oma õe ja ühtlasi ka väljavalitu, Drusilla, surma, et inimesed surevad ja nad ei ole õnnelikud. Gaius on kolm päeva kadunud ning kui ta lõpuks tagasi lossi ilmub, on ta justkui hullunud, lõhestunud ja aru kaotanud. Ta sunnib inimesi loogikale, tapab neid kuidas heaks arvab ja tunnistab, et ka ilma põhjuseta, sest suremiseks pole vaja põhjust. Ta andub täielikult absurdile ja hülgab kõik inimliku - sõbrad, armastuse, solidaarsuse ja headuse. Ta vannutab kõik enese tahte alla ja sunnib kõiki talitama täpselt tema sõnade järgi, ta alandab inimesi ja mängib nendega. Tema tõde on mässata saatuse ja taeva vastu. Gaius on nõus surema arusaamisa eest, et mitte keegi ei saa end ise päästa üksilduses ja ei saa aidata ka teist. Lõpuks manipuleerib teadlikult Gaius ise oma surma, utsitades ja ässitades oma alamaid ja teenreid talle vastu hakkama ja teda tapma, mis sotsiaalsel redelil madalamal asuvatel inimestel juba ammu tegelikult plaanis oli. Surres muidugi, samal ajal kui teenrid teda peksavad, röögatab Gaius siiski veel naerdes ja rögisedes, et ta on veel elus. Üsna üsna üsna julma sisuga teos, mis paneb mind esimest korda kahtlema Camus' mõistuse adekvaatsuses. Muidugi parim näide eksistentsialistlikust kirjandusest - võitlus ja arusaamatus olemise ja olematuse vahel. Suremine idee nimel. Ja muide, raamat sisaldas ka parajalt magusat vürtsikat irooniat, mis nii mõnigi kord tahest tahtmata suunurgad ülespoole tõstis.

Albert Camus "Caligula"

No comments:

Post a Comment