Albert Camus "Arusaamatus"

Jan, kes on oma kodu hüljanud aastakümneid tagasi, on sirgunud tubliks meheks ja leidnud suure õnne naise Mariaga. Teda aga vaevab, et pärast kodunt lahkumist pole ta hoolitsenud oma mahajäänud naise ja õe eest ning see rusub meest nõnda, et ta võtab ette teekonna tagasi koju, kus naispere endiselt võõrastemaja ülalpidamises töötab. Ema ja õde aga on elanud lootusetut elu - nende südamed on kalgistunud selle tumeda taeva all ning õe suurimast unistusest - kolida elama mere äärde - on nad tapnud palju võõrastemaja külastajaid, et saada neilt nende raha ja koguda seda kolimiseks. Nõnda lähebki ka lihane poeg ja vennaraas samuti manala teed, sest õde ja ema ei tunne kumbki lähedast ära ning perepoeg ise eelistab esialgu mitte oma identiteeti paljastada - tema soov on õppida ema ja õe tegemisi tundma, et otsustada, mida on neile enim vaja, et neid õnnelikuks teha. Viimase võimalust talle aga ei anta, õde ja ema mõrvavad Jani unepealt ja viskavad jõkke. Kui hiljem selgub, et tapetu, see oli - vend ja poeg - langeb ema muserdunult depressiooni ja viimsesse väsimusse ning heidab end jäisesse jõkke, mis on lahustanud kõiki nende roimade ohvreid. Martha, Jani õde, on aga kaleda hingega ning ei tunne kahju millestki, kui vaid iseendast, sest nüüd jätab ta siiski mere äärde kolimata ja elab edasi tundetult, nagu ennistki. Õde ei kõigutanud fakt, et ta oli tapnud oma venna, ta lausa vihkas teda, teades, et vennal on elus hästi läinud. Maria, kes järgmine päev oma meest võõrastemajja otsima läheb, kuuldes juhtunust Marthalt, kes puhtsüüdimatult talle kõik tõeselt ära räägib, langeb igavesse kurbusesse ning üksi jäädes kisendab appi Jumalat. Seepeale ilmub aga uksele vana teener, kes küsib Marialt, kas too kusus teda. Maria vastab, et võib-olla tõesti ja palun vanakeselt halastust ja abi, mille peale vana mees vastab oma tavalise tooniga: "Ei!" Selline kurbloolus. Jah, mis Camus' raamatute puhul on iseäralik ja kõneväärt - need põimuvad. Sest kui ma juba veidi "Arusaamatust" lugenud olin, tundsin mingisugust omalaadset tuttavlikkust ja juba esimese vaatuse kuuenda stseeni juures ma taipasin - "Võõras", kui peategelane oli määratud vanglasse, polnud tal seal midagi teha ja tema ainus lugemispala oli ajaleheväljalõige, mis oli kleepunud vanglamadratsi alla ning mida mees lugematuid kordi ikka ja jälle luges. Ajalehes oli nupp mehest, kes välismaal rikkaks saanud, pöördub tagasi koju ema ja õe juurde, kes teda mitte ära tundes ta unepealt tapavad ja paljaks röövivad. Jah kuna kuues stseen esimeses vaatuses on üsna raamatu alguses, siis olin natuke nördinud, et nüüd ju tean, mida edasi saama hakkab, aga mis sellest, see äratundmisrõõm on samuti meeldiv. Ja veel, mis Camus' puhul välja tuleb tuua: kõigi raamatute vältel on tekstid sisaldanud märkimisväärselt täiesti uskumatuid looduskirjeldusi! Pikad, täpset kujutlustloovad kirjeldused igat sorti loodusest, lihtsalt vapustav. Mõnda aega teen nüüd Camus'-ga pausi, loen veidi kergemat kirjandust ja siis naasen tagasi selle imelise kirjaniku juurde, kelle looming on prantsuse kirjanduse vahest kõige omapärasem koostisosa. Või tuleb teda nimetada kunstnikuks ja mõtlejaks, kes juurdleb inimeksistentsi kõigi põhilisemate, igaühele mingil määral tuttavate paradokside kallal. Camus' otsib elu ja kannatuste lõplikku mõtet ning seda leidmata tõdeb, et inimelu ongi üks iseenesest mõttetu elu, kuid kuidas siis selle teadmisega elada? Camus peaaegu et avastas elu väärtuse elu mõttetuses endas, inimese igaveses lootusetus mässus selle mõttetuse vastu.

Albert Camus "Le Malentendu"