Anton Hansen Tammsaare "Kõrboja peremees"

Romaan algab sellega, kuidas Katku Villu pärast aastat vangimajas tagasi koju jõuab. Ta istus kinni sellepärast, et lõi Künka Ottole, kes Villule pussiga kallale tuli, purjus peaga teibaga nii kõvasti pähe, et teine ära surnud. Villu oli pärast vanglast tulekut töötegemist täis ning asus hoolega Kivimäel kivisid õhkama, et sealne pinnas korda ja Katku ainsat viljakat mulda kasutada saaks. Katku Jüri, Villu isa, on algusest peale Kivimäel kivide põmmutamise vastu. Ta on veendunud, et pole tema oma elu jooksul platsi kividest puhtaks saanud - ei saa keegi, ka Villu mitte. Neil päevil jõuab linnast koju ka naabertalu Kõrboja peretütar Anna. Anna oli käinud kodus ka suurel ristipühal, kui Villugi koju jõudis Tookord istus ta koer Mousiga järve ääres  ning nägi ka lapsepõlvesõpra Villut järves huilgamas. Kui Anna ka nelipühiks koju tuli, palus isa, Kõrboja Rein, teda Kõrbojale jäädagi, hakata perenaiseks ja koht endale võtta. Anna ei andnud tookord isale vastust, kuid jaanilaupäevaks tuli ta koju, ja siis juba jäädavalt. Kui Anna perenaiseks oli kirjutatud, hakkas ta hoolega heinalisi üle vaatama, nii töö kui lõbu mõttes, sest tal oli plaanis õhtul järve ääres jaanilaupäeva ja enda perenaiseks seadmise auks suur pidu korraldada. Annal oli jaanilaupäeval ka sünnipäev, aga seda ei teadnud keegi. Hiljem sai sellest teada Villu. Pidu oli vägev - kogu ümberkandi rahvas oli kohale tulnud ja sealhulgas ka Villu. Kui otsiti meest, kes oskaks raketti lasta, jäi just Villu silma ning tema meelest oli kõige õigem lasta rakette järve pealt. Teiste soovijate puudumisel läks temaga lootsikusse kaasa Anna. Keset järve rääkisid nad Kõrbojast. Anna küsis, mis Villu teeks, kui ta Kõrbojal peremees oleks ja Villu jutustas talle õhinaga, mis ta esialgu kõik ette võtaks. Kogemata mainis Villu aga oma vangipõlve ja sealtpeale nad enam õigele jutusoonele ei saanud, Villul oli häbi, et ta ise selle jutu sisse oli toonud. Villu oli juba viinast paraja auru all ning hullas tantsuplatsil nagu meeletu. Ta oli tantsinud terve õhtu Kõrboja uue perenaisega, kuni ta kellegi külapoisi pärast pikali kukkus. Sellepeale vakatas isegi Lõugu Kusti "vasikas", sest kõigil oli meeles veel sauna Eevi pärast tapetud Otto. Villu andiski sellele, keda ta jala ettepanijaks pidas, rusikaga hoobi, nii et see kaugemale mändide alla veeres. Perenaine aga tegi tülile lõpu, öeldes, et: "kes riielda tahab, mingu ära," ja peagi keerlesid paarid tantsumurul nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud. Pidulised läksid edasi Kivimäele, kus Villu lubas perenaisele tema sünnipäeva ning nende uue ja vana tutvuse auks mõned kivid, millele augud juba sisse puuritud, vastu taevast põmmutada. Perenaine tuli ühel tingimusel - et Villu joomise igaveseks maha jätab. Villu oli päri. Midagi läks aga valesti ja Villu toimetati kiiremas korras linna laatsaretti, kust naasedes oli tal vasaku silma nägemine kehvavõitu ja ühe käe sõrmede asemel mügarikud. Terve see aeg, kui Villu laatsaretis oli ja Anna ei teadnud, kas Villu ehk pimedaks jääb, istus ta järve ääres ja kõndis nõmmel, kui ta aga kuulis, et Villu vasaku silmaga ikka piisavalt näeb, olid tal jälle käed-jalad tööd täis. Kui Villu tagasi oli, võttis mees südameasjaks Eevi ära kosida, sest Eevil ja Villul oli ühine laps ja Villu tundis, et Eevile ehk piisaks vigasest mehest lapse isaks. Eevi, kes elas Kuusiku saunas koos haige emaga, oli väga rõõmus, sest ta armastas Villut sügavalt südamest. Enne veel kui Villu isaga naisevõtust rääkida jõudis, juhtusid Villu ja Anna jälle koos järve äärde, kus Villu perenaisele tunnistas, et tema poisil tüdrukutirtsueas parema silma välja lõi. Villu kahetses öeldut otsekohe, kuid ta oli ennegi tähele pannud, et Kõrboja perenaise seltsis teeb ja ütleb ta asju, mis muidu ei tuleks mõttessegi. Koju jõudes võttis Villu südame rindu ja küsis isalt, kas võib ta kosida Kõrboja endise teenija Kuusiku sauna Eevi, kellega tal laps on. Isa oli nõus, kuid pulmi pojale oma rahade eest ei lubanud. Hiljem, kui ta oli Villu Katku tulevikuvisioonist kuulnud, ei oleks ta pojale ka pulmi keelanud, kuid isa ei söönud kunagi oma sõnu. Samal ajal nuttis Eevi kodus, sest küla kuulujutud Villust kui tulevasest Kõrboja peremehest tegid talle haiget. Ta otsustas võtta lapse ja minna Kõrboja Annaga rääkima, et too Villu Eevile jätaks. Kui ta aga kohale jõudis ja  nägi, kui hästi tema poisipõnn ja perenaise Anna omavahel läbi said, ei suutnud ta plaanitust üldse juttu teha ja hakkas suure häälega nutma tuues põhjuseks sureva ema. Sel päeval oli kogu ümberkaudsetes metsades suur pähklipüha, Lõugu Kusti "vasikaski" ammus. Villu oli muidu metsa läinud, teadmata pähklipühast, kuid kui talle viina hakati pakkuma jõi ta ennast päris auru alla. Ka Anna oli peole tulnud ning kui Villu teda märkas, mangus ta perenaist endaga tantsima. Et Villu oma jonni ei jätnud, läkski Kõrboja perenaine Villuga, kuni nad tantsuplatsil kukkusid ja nende otsa mõned teisedki paarid. Villu poolpime silm välkus küll nii vihaselt kui enne nähtud ei oldud, aga seekord seisis ta lihtsalt norus peaga perenaise ees, kes aga Villut uuesti tantsule kutsus. Nüüd tantsisid nad nii kaua, kuni lõpuks viimasena murule jäid ning jalutasid siis kahekesi nõmme poole teisi naerma jättes. Kahekesi jäädes kutsus Anna Villut Kõrbojale peremeheks, kuid Villu jäi endale kindlaks, et Kõrbojale santi pole vaja. Anna palus teda siiski minna ja lubas Eevigi lapsega kaasa võtta, kuid Villu vastus jäi samaks. Sel ööl kadus Kõrboja vana Mousi, kes oli läinud poolmädanenud pingi alla surema. Millegipärast aga ei jätnud oma ulgumist Katku koer Neemo, mis perenaise nii rahutuks muutis, et see sammud Katkule seadis, kuid juba jõudis Jaan sõnumiga, et Villu lasknud enda öösel haavlilaenguga maha. Anna seepeale sulges end oma tuppa ning kui ta lõpuks välja tuli, oli ta enda riidesse pannud nõnda nagu mõtleks ta kauemaks kodunt välja minna. Ta ei teanud siis isegi, kuhu läheb, kuid esiti ikka Katkule. Kohale jõudes päris Villu ema Annalt kohe, mis too pojale eile tegi, et ta nüüd endaga nõnda. Anna rääkis Villu emale, et oli Villut Kõrbojale peremeheks kutsunud ja siis aitas ta Villu emal nutta nagu olnuks nad ema ja tütar. Veel palus Anna Villu emalt teenet, et ta õhtul isale sõnumi viiks, et Anna rongiga linna läks. Kui ema aga viimaks peale pikka jalutuskäiku Kõrbojale jõudis, nägi ta, et Anna on hoopis kodus. See läks sellepärast niimoodi, et kui Anna oli teel rongijaama, nägi ta Eevit koos magava lapsega männijuurikal nutmas ning pärast seda, kui Eevi talle kurtnud oli, et tema vana ema olla ära surnud ja neid lapsega Kuusiku saunast välja kihutatud ning et nüüd enam Villult ka abi ei saa, kutsus Anna Eevi koos lapsega Kõrbojale. Ka Kõrboja Reinul ei olnud nüüd enam midagi parata, oli ta ju lubanud Annal ise Kõrbojale peremees valida, ei saanud ta olla ka selle vastu, et Anna peremehe ise üles kasvatab. Perenaisest sai nüüd igale poole, ainult pittu enam ei tihanud. Pidin teose juba kolmandat korda läbi lugema, sest kogu aeg on meelest ära läinud, millest täpsemalt raamatus rääkis. Nüüd sai üsna põhjalik kokkuvõte, enam vast seda probleemi ette ei tule. Sellest ei tasu mul rääkima hakata, kuidas ma Tammsaaret armastan.

Anton Hansen Tammsaare "Kõrboja peremees"