Tõnu Õnnepalu "Mandala"

Ootused raamatu suhtes olid muidugi kõrged, ehk küll ma ei osanud oodata, millest raamat rääkida võiks, aga kõik need edetabelid ja positiivne kriitika... Teos tundus olevat küllaltki autobiograafiline. Pikka romaani kassidest oli põimitud autori enda hingekriis, üksildus, rahulolematus ning pidev tung keskkonda vahetada. Minul ei ole kodus kassi, kuid lisaks kõigele muule, mis raamat mulle andis, arvan, et õppisin natuke tundma ka kasside hingeelu. Vähemalt meeldib mulle nii mõelda. See raamat tegi mind õnnelikuks. Lihtsalt. See oli lihtne ja hea. Ja ilus. Õnnepalu oskab kirjutada ka valusatest asjadest kuidagi nii mõnusalt ja samas puhtalt, ausalt, avameelselt. Terve aeg, kui raamatut lugesin, valdas mind selline omamoodi rahu ja hea tunne. Mulle meeldiski kõige rohkem see siirus, lihtsus ja ilu, see, kui armsaks see raamat minu jaoks sai, kuidas ma ootasin lugemist, et minusse valguks see soojus, mida autor nii hästi edasi annab. "Kui oskaks kirjutada nii lihtsalt, lõbusalt, targalt, kui see väike india mees räägib..." (lk. 118) Minu meelest on Õnnepalu "Mandalas" just sellise kirjastiilini jõudnud ning isegi kui ta kirjutab mõnest ürgsest tõest või valusast kogemusest, õhkub kirjutatust siiski mingisugust teatavat positiivsust, hakkamasaamist, kas siis saatuse või Jumala tahtele allumist. Lugemiselamus oli nauditav ning teost julgen soovitada absoluutselt igale inimesele.

Tõnu Õnnepalu "Mandala"