Jaan Kross "Kolmandad mäed"

Järgnev tekst on poole Ljubov Kisseljova artikli "Tegelased ja nende prototüübid" ("Keel ja kirjandus, 6/2011") kokkusurutud ja julmalt kopeeritud versioon, enesel ei jagunud rammu. Artiklis on küll palju kasutatud täpsustust reaalne Köler ja Krossi Köler, kuid mina jätan siinkohal reaalse Köleri hinge rahule. 1975. aastal avaldatud ajaloolise novelli/lühiromaani süžee aluseks on dokumentaalne lugu Kaarli kiriku altarifresko loomisest 1879. aastal. Loo peategelane on fresko autor, keiserliku Peterburi kunstide akadeemia professor Johann Köler. Novelli tegevus toimub kahe päeva vältel ja lõpeb Köleri fresko „Tulge minu juure kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete, mina tahan teile hingamist saata” pühitsemisega 29. juulil 1879. Teos on kirjutatud sisemonoloogina, kuid mõnikord tungib sellesse sisemonoloogi ka teiste tegelaste otsene kõne. Kõige olulisem interpolatsioon on kiri, mille Köler oma vanalt tuttavalt, Hiiumaa mõisnikult Rudolf von Gernetilt, saab, kui töö fresko juures on juba lõpetatud. Gernet oli Vaemla mõisa omanik, Köler 1863. aastal külastas. Gerneti kirjad avaldavad novelli põhiintriigi ja on kunstniku sisemiste üleelamiste allikad. Kiri ilmutab ka jutustuse peamise koe: kahe jõu võitlus Baltimaades, kus ühel pool on mõisnikud ja baltisakslased ning teisel pool ärkav eesti rahvas, kelle üks liidreid ja sümboleid on Köler. Kölerile tundub, et tööga tasub ta oma rahva „reetmise” eest: ta on jõudnud seltskondlikult kõrgele positsioonile, samal ajal kui tema kaasmaalased ägavad mõisnike ikke all. Teda jälitab pidevalt soov olla koos oma rahvaga ja teadmine selle võimatusest. Tundes end võõrana ja eemalseisjana kasutab kangelane oma sisemonoloogis mõnikord eesti rahva kohta asesõna "nemad". Köler ei ole religioosne inimene ja ta maalib oma kristuse, sest see on vajalik „nendele”, kes pole olnud sama edukad kui tema. Seejuures on kunstniku peamine tagamõte maalida rahvuslik Kristus. Lunastaja modelliks sai Villem Tamm, kes polnud tegelikult päris eestlane ja kes oma moraalsete omaduste tõttu üldse Kristuse modelliks ei sobi - endine Stackelbergide kutsar (kellena tundis teda köler) muutus ajapikku julmaks mõisavalitsejaks, sadistiks, kes määras hea meelega oma kaasmaalastele ihunuhtlust. Kui Köler sellest Gerneti kirjas teada saab, viirastub talle, et ta on Kristuse asemel maalinud saatanat ja eestlased hakkavad kummardama Vale-Kristust. See tõukab kunstniku sellisesse depressiooni, et ta mõtleb koguni oma teose hävitamisest või õnnistamistseremoonialt põgenemisest. Kusjuures tegelane ise (kõnelemata juba autorist!) mõistab selginemise hetkedel suurepäraselt, et kunsti jaoks pole modelli moraalsetel omadustel mingit tähendust. Teine asi, kui küsimus on rahvuslikus projektis. Köler tegeleb Kristuse ja Kuradi probleemiga palju - kangelane heitleb pikka aega kahtluste küüsis, kuid lõppude lõpuks võidab need. Veelgi enam, ta püüab saavutada tõelist usku, millele kutsub teda ta elukaaslane Ella schultz. Ella on kirjaniku loodud naise ideaalkuju. Võrdlemisi irooniliselt on kujutatud Ella isa – arsti, kirjanikku ja tõlkijat Georg Julius von Schultzi. Romaani ühes keskses episoodis, organiseerivad Ella ja Köler abi Hiiumaa talupoegadele, kes saabusid Peterburgi 1868. aasta suvel lootuses ümber asuda Lõuna-Venemaale, kuid saadeti politsei käsul tagasi kodusaarele mõisnike omavoli alla, mille eest nad põgenenud olid. Ella ja Köler toovad laevale 500 rubla, mille nad laenasid Anton Rubinsteinilt. Liigutav romaan on krossil lahendatud romantilises võtmes – kahe kunstiinimese vaba liiduna. Ella, vaatamata oma estofiilsusele ja religioossusele, lükkab tagasi abieluettepaneku ja soovib just vaba armastust. Köler mõtiskleb pidevalt oma inetuse ja Ella ingelliku ilu üle, nende kahekümneaastasest vanusevahest, oma hingelisest disharmooniast ja Ella harmoonilisusest. Kahjuks ei tekkinud mul Krossi lugedes temaga sidet. Valisin küll Krossi loomingust endale lugemiseks kõige lähedasema temaatika, aga ei tekitanud seegi minus isu kohe järgmise Krossi teose järele krabada. Ma ei tea, miks, aga Kross ei suutnud mind haarata, kuigi ma ei saaks öelda, et mulle ajalugu ei meeldi.

Jaan Kross "Kolmandad mäed"