Emil Tode "Piiririik"

Raamat rääkis Ida-Euroopast (mitmete vihjete kohaselt Eestist) pärit homoseksuaalsest stipendiaadist, kes terve raamatu vältel üritab ennast alles leida või siis määratleda, kuid mis on väga keeruline, sest samal ajal tegeleb ta usinalt ja pühendunult oma Ida-Euroopa päritolu mahasalgamisega. Iga hetkega, mil ta põgenes oma sünnimaa eest, põgenes ta ka iseenda eest. Ta tunneb, et on kõigist nii oma sünniriigist pärit kui ka kõigist teistest inimestest peajagu üle ning naeruvääristab neid. On vähe asju, mis talle üleüldse positiivse emotsiooni annavad. Ainsad, mida minetegelane hea sõnaga mõned korrad kirjeldas, olid erinevad maastikud. Veel on tal pidev purustamisvajadus, mis ma usun, et on paljudel "idaeurooplastel". Raamatust on raske midagi rääkida, sest see ei olnud nii terviklik kui näiteks romantismiajastu raamatud, "Piiririik" on puhas postmodernism (teatavasti mitte minu lemmikstiil), räägivad, et Eesti esimene ja tänini üks parimaid postmodernistlikke teoseid. Metsikus oleluseihas sooritab ta mõrva, võib-olla sellepärast, et end vähemalt kurjategijanagi defineerida. Ta mürgitas teda armastanud elukaaslase Franzi, kelle kombeid ja liigutusi ta juba ammugi jälestanud oli. Vormilt on "Piiririik" kiriromaan, minategelane kirjutab kellelegi Angelole, keda reaalselt ilmselt ei eksisteerinudki. Angelo asendab sõpra või psühholoogi, kellele kirjutades koordineerib minategelane oma mõtteid ja elusündmusi. Väga pikalt ei saanud ma aru, mis soost minategelane oli ja endas kindlaks sain alles pärast teiste arvamusartiklite ja arvustuste lugemist. Noh, üldiselt ma ei arva sellest teosest midagi, ei nimetaks "unustamatuks". Kuigi lugesin teose läbi kahe päevaga, avastasin end mõned korrad eneselt küsimas, miks ma seda edasi loen. Kahju, et nii tähtis eesti kirjandussaavutus mind nõnda vähe liigutada suutis. Muidugi pakkus see ka mõningasi elamusi - Tode sõnakasutus ja võrdlused on kaunid, kuid vajadusel ka teravad. Kõige enam jäi mulle meelde Ida-Euroopa võrdlus libuga, sest see arutlus raamatus oli tõene nii 1993. aastal, kui raamat ilmus, kui ka tänasel päeval ning vaevalt see enam vastupidiseks muutubki...

Emil Tode "Piiririik"