August Kitzberg "Libahunt"

Näidendit "Libahunt" on mul tavaks iga aasta vähemalt ühe korra lugeda, sest miski selle näidendi puhul kutsub mind alati tagasi. Ma usun, et see salapära ja müstika, mis eesti rahva libahundi-uskumuse juures säilinud on, võib olla üheks peamiseks põhjuseks. Näidendi sisu on lihtne - süžee hakkab arenema punktist, kus külarahvas hukkab avalikult kohaliku nõia. Temast jääb alles aga pisikene tütar, kes valjul tuisuööl külma ja huntide eest Tammaru perekonna ukselävelt sisse jookseb. Tüdrukut tagasi metsa saata pole aga pererahval südant ning seega kasvatavad Tammaru perenaine ja peremees väikse Tiina ise üles - nõnda on nende peres 3 last: peale Tiina veel kasutütar Mari ja poeg Margus. Juba lapsest saati vastandatakse Mari Tiinaga - Mari arg ja tagasihoidlik, Tiina temperamentne ja metsik. Margusel ja Tiinal tekib säde juba noorusajas ning see kestab, kuni Margus on nõus Tiina kosima. Pererahvas on sellele väga vastu ja et Mari ise alati salamisi Margusest hoolinud oli, mõtles ta "õnnetuse" ennetamiseks välja loo, et ta olla Tiina moondumist pealt näinud, et Tiina olla libahunt! Kui Mari selle loo välja käis, jäädi teda uskuma ning Tiina võttis nõuks perekonnast lahku lüüa ja metsa joosta. Viimasel hetkel kutsus ta veel ka Margust kaasa, kuid tema sellist julgustükki sooritada ei söandanud. Viie aasta pärast olid Mari ja Margus siiski ühte heitnud, kuid nende abielu ei olnud õnnelik. Ühel õhtul oli väljast kosta huntide ulgumist ning sulane ja Margus läksid püssiga hunte minema hirmutama, püssilask aga tabas kedagi, kelle karjatus looma omaga ei sarnanenud. Keha tuppa vedades nägid kõik, et tapetu oli olnud Tiina. Tiina tänas viimast hinge tagasi tõmmates Margust, et ta just tema käe läbi surra saab, avaldas armastust ja suri. Kui ma esimesi kordi näidendit alles lugenud olin, põhikooli aegu, arvasin ma, et Tiina kindlasti ei olnud libahunt, viimastel aastatel mulle meeldib mõelda teisiti.

August Kitzberg "Libahunt"