Sunday, April 7, 2013

Mihhail Jurjevitš Lermontov "Meie aja kangelane"

Raamat jutustab Grigori Aleksandrovitš Petšorini, vene ohvitseri seiklustest Kaukaasias. Pea, et reisikirjelduse (Lermontov on pannud suurt rõhku loodustiku kirjeldamisele) kaudu avaneb lugejale aga ka peategelase küllaltk vastandlik sisemaailm. Romaani ülesehituse teeb omapäraseks see, et Petšorinit on kirjeldatud läbi väga erinevate prismade ning peatükid ei ole järjestatud kronoloogiliselt. Kõigepealt tutvub lugeja peategelasega Maksim Maksimõtši kaudu, kes pajatab reisiteel olles minategelasest sõjaväelasele (kes püüab Petšorini lugu jutustada võimalikult objektiivselt, mis tal ka hästi välja tuleb ning kelle nime me teoses kunagi teadma ei saa) lugusid Tšetšna ajast. Maksimõtš peab Petšorinit eripäraseks, kuid sisimas austab teda sügavalt, ma ütleksin lausa, et imetleb. Teises peatükis kohtub minategelane ise Petšoriniga, kuid see ei valgusta lugejat Petšorini suhtes just kuigi palju. Teise ja kolmanda peatüki vahel on minategelase selgitus, miks ta otsustas tema kätte sattunud Petšorini päeviku avaldada ja kolmas peatükk avabki meile Petšorini seiklused tema enda silmade ja tundmuste kaudu. Peategelane võib jätta endast mulje kui kõige kaunima hingega isikust maamuna peal, kuid kõige rohkem lööb tema hinge pahelisus välja just suhtlemisel naistega (romaanis on välja toodud suhted väga ennastohverdavate naiste Bela, Tamani salakaubavedaja, vürstitar Mary ja mehenaise Veeraga) - ta on võimetu kedagi jäägitult ja sealjuures pikaajaliselt armastama. Teda köidavad küll kirglikud armuafäärid, kuid ta tüdib ka kõige vooruslikumast naisest ruttu. Jäi mulje nagu oleks ta ise lihtsalt otsustanud mitte suuta tõeliselt armastada (ta on väga otsusekindel ja julge, ka julge võtma vastututst). Tema hing on rändaja hing, meremehe hing, ta ei suuda jääda üheski kohas paikseks ning nii ka tunnetemaailmas. Ta teab, et keegi ei saa teda kunagi mõistma, et on inimesi, kes peavad teda tegelikust paremaks ja neid, kes peavad teda tegelikust halvemaks ning et ennast tõeliselt avada ei õnnestu tal kellelegi. Ehk mitte iseendalegi. Minus äratas ta iseloom siiski kõige enam haletsust, mitte selle sõna halvas mõttes, kuid mul hakkas temast kuidagi kahju. Selle jõhkruse juures, kuidas ta noorte naiste lootusi ja südameid purustas, jäid domineerima siiski pigem mehe head omadused. Tõeline Meie Aja Kangelane, kellesse autor on mähkinud oma ajastu ja sotsiaalse keskkonna tüüpilised psüühilised jooned. Muidugi on psühholoogilisele realismile omaselt kirjeldatud veel mitmeid teisi tegelasi ning neidki saab lugeja kalliks pidama, sest ka neis on väga peenekoelisi iseloomujooni nii halvemaid kui ka paremaid. Kõige kummalisem ja raskestimõistetavam, kuid seetõttu ka huvitavam ja mõtlemapanevam oli raamatu viimane peatükk "fatalist", kus oma loo juurde naaseb minategelane, kes paneb proovile elu saatuslikkuse ja ettemääratuse. Põnev, suurepäraselt kirjutatud lugu, kaunid olustikukirjeldused, piisavas koguses huumorit ning psühholoogiat. Soovitan südamest.

Михаила Юрьевич Лермонтов "Герой нашего времени"

No comments:

Post a Comment