Vitali Georgievich Gubarev "Pavlik Morozov"

Üle-eelmine kord kui vanaema külastasin, küsisin raamatute kohta, mida nemad kohustuslikus korras sügaval nõukogude ajal lugema pidid. Vanaema andis mulle kaasa mõned raamatud. Üks neist puna-valgete kaantega V. Gubarev'i teos. Lugesin selle ühe ropsuga läbi: noh, jah, ma enam-vähem aimasin, millest selle aja põhikooli kohustuslik kirjandus jutustada võis, aga et kohe nii puhas poliitiline, üllatusin. Minu vanaema raamatu esikaane sisse oli kirjutatud: "Näärideks klassi parimale õpilasele klassijuhatajalt. Võhmal, 1960" - lisas sentimentaalset väärtust. Raamat rääkis noorest Pavlikust, kes oma isa, nõukogude võimu vastase, üles andis. Gerassimovka küla, kus raamatu tegevus toimus, jagunes inimeste poolest kahte leeri - ühed, kes olid otsekohe nõus kolhoosi astuma, teised, kes olid selle vastu. Kommunistide aktivistid olid küla nooruke õpetaja Leningradist - Zoja Aleksandrovna ja Morozovite naabrinaine Ksenja Petrovna, ainus, kes likbesi lõpetanud. Küla kulakud olid Kulukanov, Morozovite vanaisa Serjoga kõrvaltalust (temaga elas ka paheline lapselaps Danila), ja Trofim Morozov (Pavliku, Fedja ja Romani isa). Raamat algab sellega, et üksik lonkur, endine kulak, kes pärast kollektiviseerimise algust Kubanist põhja väljasaadetud oli, palub Danilat, et too onult (Trofimilt, kes töötas külanõukogu esimehena) tuhande rubla eest paberileht väljasaatmistõendid võltsiks. Just sellega lähebki Trofim alt - kui ta on kogu oma pere ööseks vanaisa poole saatnud, et ise võõraga tehing sõlmida, näeb uritegu pealt Pavlik, kes oma isa tegu mitte varjama ei hakka, vaid tema otse üles annab. Trofim arreteeritakse ja temast ei kuule me raamatus enam kunagi. Aga Kulukanov, vanaisa Serjoga ja Danila on endiselt võimu vastu ning kui algab suur kollektiviseerimine ka Gerassimovkas, sest enamik inimesi on kolhoosi astumise poolt, peidavad nad oma vilja öösel maasse. See aga tuleb välja ja vihahoos lepivad kolm sõgedat kokku, et tapavad Pavliku, sest tema on üks aktiivsemaid kommunismi poolt agiteerijaid külas - noor ja tark, kooli parim õpilane, pioneerisalga juht ja hea ning ausa südamega poiss. Kui Fedja ja Pavlik ühel hommikul soosse jõhvikaile läksid, tappis vanaisa oma lapselapsed pussiga. Surnukehad leiti paar päeva hiljem põõsast ning ka kurjategijad saadi kätte. Tatjana Semjonovna, noorte poiste vaene ema, sonis mitu päeva kõrges palavikus ning raamatu lõpus on talle eraldatud korter Krimmi oblastis, Alupka linnas, kus talle iga päev terveid pakke kirju tuuakse, igalt poolt üle riigi. Kõige noorem poeg Roman hukub kangelassurma kodumaa eest 19-aastasena. Pavliku mälestust aga hoitakse au sees ning üle liidu on temanimelisi kolhoose, juhatusi, ausambaid, mälestusmonumente ja kõik pioneerid ning komnoored ülistavad Pavliku nime ning on võtnud ta oma eeskujuks, kangelaseks, armastuseks. Kõik see aitab Tanjal vanaduspõlveni elada. Jah, raamat on tõesti kirjutatud kommunismi ülistava malli järgi - kõige targem poiss külas pooldab aktiivselt kommunismi, selle idee või aate pärast suudab ta öelda lahti ka oma lihasest isast, lõpuks tapetakse ta rahva ja võimu vaenlaste poolt ning kogu maa hakkab hukkunut heroiseerima. Ma ei hakka siinkohal üldse rääkima, et kogu kangelaslik sisu on tegelikult fiktsioon - Pavlik Morozovil oli tegelikult vaimselt alaarenenud, ta ei olnud pioneer, ei andnud oma isa üles nõukogude armastuse vastu, poiste tapmise korraldas hoopis OGPU, kogu "kulakutepoolne terror" oli lavastatud ning Gerassimovkas kulakuid üleüldse ei olnudki. Ei vaja vist mainimist, et sellegipoolest seisavad Pavliku ausambad üle kogu Venemaa tänini ning endiselt kannavad asutused tema nime. Sellegipoolest ei saa ma öelda, et lugemist ei nautinud.

Виталий Георгиевич Губарев "Павлuк Моро́зов"