Friday, April 12, 2013

Juhan Smuul "Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi"

Terve näidend põhineb polkovniku lese monoloogil ühel õhtusöögil, kus viibivad ka tema lähedased: tütar, väimees, tütretütar, sõbranna, koduabiline, arst, tütretütre kavaler ning kurt vanamees. Nende sisemaailmast saame veidi aimu vaid lugedes teksti tegelaselt nimega Autor. See muidugi polegi näidendi eesmärk. Autor ja Remark on näidendis peale lese ainsad, kellele veidi sõnaõigust loovutatakse. Nemad tutvustavad lugejale, mida mõtlevad ja tunnevad teised tegelased, mida näidendiga öelda tahetakse ning kuidas tegelased täpselt käituma peavad. Polkovniku lesk on võimukas daam, ta ei lase enda jutule vahele segada (korra mõtleb kurt vanamees, et selline naise, nagu lesk seda on, kõrval elades ei saaks keegi oma head kõrvakuulmist säilitada). Ta teab ja tunneb oma õigusi nõukogude haigena, polkovniku haige lesena. See fakt, et ta on kadunud polkovniku lesk, ei jää tal mainimata mitte kellelegi. See tiitel on tema au ja uhkus ning ta usub, et tänu sellele on talle kõik lubatud. Läbiv teema lese monoloogis on tõestamine justkui arstid ei teaks midagi, et nad on jultunud joodikud ja altkäemaksuvõtjad, kui ei lase nõukogude lugupeetud polkovniku lesel endale ise meelepärane diagnoos, ravi ja medikamendid määrata. Samuti on lesk pidevalt veendunud, et tal on mingi tõsine haigus, talle meeldib kollekteerida oma "haiguste" ladinakeelseid nimetusi ning siis nendega sõbrannade ees kelkida. Endale meelepäraste haiguste väljakauplemine on ajanud hulluks kõik arstid, kelle visiidil lesk on käinud. Suurimaks solvanguks peab lesk seda, kui haiglas viibides peaarst talle vihsaselt kuulutas, et lesk kogu haigla kõige tervem inimene olevat. Tegemist on tüüpilise hüpohondrikuga, kes arstile isegi seda üritas selgeks teha, et tema hulkuva neeru põhiasukohaks on kurk. Näidendi lõpus aga teevad arstid lese lolliks, väites talle, et tal on haigused nihilissimus acutuse ja logorrhoea gradus gravis. Lesk on selliste haiguste üle väga uhke ning jutustab haiguste tõsisusest oma sõbrannadele kohvikulauas nädal aega järjest. Kui sõbranna arstist vennapoeg aga nende haiguste nimetusi kuuleb, puhkeb ta naerma. Need olevat maakeeli suur mittemidagi ning raskekujuline lobisemismaania. Leske on nüüd lõplikult naeruvääristatud. Näidend lõpeb aga kummaliselt - polkovniku lesk ajab Autori minema, väites, et looming on tugevam kui looja ning tema kui polkovniku haige lesk teab oma nõukogude haige õigusi ning diagnoos ei meeldi talle. Veidi ebaloogilise ning kummalise lõpplahendusega, kuid hirmnaljakas näidend.

Juhan Smuul "Polkovniku lesk"

No comments:

Post a Comment